Monday, April 9, 2018

To find your heart, its passion displaced

Vastasmaja akendelt peegelduv päike ajab elevile, aga üritan enda hobuseid hoida ja kannatlikult tervist oodata. Eelmine neljapäev olin soojast ilmast nii elevil - lõpuks on lumi ja jää Kadriorust ära sulanud! Lõpetasime tööpäeva varem ära, et ilma nautida, nii et tulin saba seljas koju, panin kõik uued trenniriided ja -papud külge ning pistsin Pirita poole punuma. 

Küll aga... karistas mu enda kangekaelsus mind jälle ära. Samamoodi nagu ma ei oska filme ja raamatuid pooleli jätta, ei oska ma mõõdukalt joosta. Normaalne inimene võtaks esimest kevadist jooksu välitingimsutes kergelt, aga mina. Ei. Ma ei oska. Ikka pidin enda täisringile minema. 9km ja loomulikult teel koju viimased 200m lonkisin. Märg nahk, energiavaru miinuses ja päikse loojumisega kaasnev külm tuul. Esimene emotsioon oli meeliülendav - nii hea ilm ja nii mõnus lõpuks mere ääres end välja elada! 

Kaks tundi hiljem ei jõudnud end ära kiruda, kui kõik hingamisteed tuld lööma hakkasid ja lihasvalu hittis nii, et olin voodis siruli kolme paksu teki all. Klassikaline mina.

Nüüd lakun endiselt kodus haavu... ja mõtlen, et tahaks juba uuesti jooksma minna. 

Aga ei, ma usun, et ma olen lähipäevil taas sadulas - nii palju põnevat teha ja oodata! Tööl tegin lõpuks otsuse ära ja teavitasin, et ma järgmisest kuust ei soovi enam täiskohaga jätkata. Ma pean enda soovid täpsemalt kirja panema, aga ilmselt jään poole kohaga ikka endale meelepärasemaid ülesandeid täitma ja paar korda nädalas käin nägu ka näitamas. Ülejäänud vabadusega on veel plaanid lahtised, aga igav mul kindlasti ei hakka ja olen kõik igatepidi läbi mõelnud - raha pärast ei peaks ka muret tundma hakkama. 

Vabadus ajab elevile. Tahaks rohkem hetki nautida. Eesti kevad ja suvi on nii lühikesed, et kurb on neil kiirustades mööduda lasta. Sel aastal tahaks võimalikult palju ringi hulkuda, käia festivalidel ja avastada kodumaa loodust. Intsikurmule olen juba ammu minna tahtnud, on aeg!

Paari nädala pärast teeme väikse linnapuhkuse ka Amsterdamis, keskkonnavahetus annab alati lisaenergiat. Suvepuhkuse osas tegime ka otsuse ära. Ma ei oska seda täpselt seletada, aga meile mõlemale on Iisrael sümpatiseerima hakanud. Minule kerge hilinemisega, kuna Duc on tegelikult juba ammu Iisraeli järele vesistanud. Nimelt oli tal Prantsusmaalt lahkudes kaks põhilemmikut: Eesti ja Iisrael. Eesti võitis väga napilt ja ta siiani ei välistaks Iisraeli kolimist. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem hakkab see mõte ka mulle meeldima. Käime Tel Avivis puhkamas ära ja vaatame, mis muljed jäävad. Ma tean ,et Ducile pakub kõige rohkem pinget Iisraeli areng IT ja tehnika maastikul. Mulle pakub huvi nende kultuur ja loodus.

Tegelikult peaks millalgi ka Prantsusmaale minema. Hamoury saab seal parimat ravi, mis võimalik, aga seis on võrdlemisi sama. Eelmine nädal kuulsime nii palju uudist, et arstid tegid katseid nng Hamoury reageeris ehk ta kuuleb-saab aru. Arstid palusid tal erienevaid asju teha piiratud võimalusi arvesse võttes ja ta tegi kõike, mida nad palusid. Ma ei tea, see tekitab nii segaseid tundeid. Mul on hea meel, et ta on teadvusel, aga mul on temast nii kahju, kui mõelda, kui hirmunud ta enda keha lõksus võib olla. 

Baah. 

Igatahes... kell on 13:14, peaks ehk endale mingi hommikusöögi kokku keevitama? Õhtul on uue menüü proovimine, ma üritan kõiki mitte nakatada oma kohaloluga. 

Tuesday, March 6, 2018

Watership down

Nagu ma eelpool mainisin, lugesin viimati raamatu jänestest. Nägin just Redditis ka arutelu selle raamatu üle ja seal leidub kahetpidi arvamusi ning ma samastusin mõlemaga. Tegu on 1972 aasta raamatuga ehk minu meelest on oodatav, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Sellest tulenevalt oli ka minul alguses raske antud raamatut tõsiselt võtta - I mean, see on jänestest.

Kuni üks jänes püünisesse jäi. Ja sealt edasi läks veel süngemaks, nii et ärge seda raamatut lastele lugege. Kui just lootusetult hilja juba pole nagunii. Väike lapsepõlve trauma käib elu juurde, ei?



Millest see raamat tegelikult räägib?

- Enda sisetunde kuulamise olulisusest
- Ebapopulaarsete arvamuste tähtsusest
- Juhtimisest
- Usaldusest
- Halvast parima leidmisest
- Mugavustsoonist ja sellest väljumisest
- Miks on oluline millessegi uskuda
- Teiste aitamise olulisusest
- 'suure pildi' vaatamisest

Ja sealt võib veel erinevaid mõtteid ja küsimusi leida ehk üleüldiselt - ilus raamat ja mul on hea meel, et ma lugesin midagi nii raamidest väljas. Nüüd lähen saba jalge vahel tagasi oma filosoofia ja turunduse juurde.

Lugesin hetkel tausta ka juurde: nimelt raamatu autor Adams teenis Briti armees ja antud raamatu peategelased põhinevad tema sõjaväe majoril ja kaptenil.

''Like a lot of classic books, Watership Down almost didn’t make it to print. After at least seven rejections, author Richard Adams, then 54 and a civil servant, was on the verge of self-publishing the novel when it was finally picked up by Rex Collings, a one-man publishing outfit in London. Collings wrote to a friend at the time, “I’ve just taken on a novel about rabbits, one of them with extra-sensory perception. Do you think I’m mad?


Ma vist vaatan filmi ka ära.

Thursday, February 22, 2018

the other cheek

Mulle ausalt öeldes meeldib talv kui selline - valge ja karge. Palju parem kui pori ja jää ja vihm, mis varasemaid aastaid saatnud on. Küll aga tunnen viimasel ajal, et seegi hakkab vaikselt minust elu välja imema ja ma igatsen valgust. 

Muide, see jäneseraamat came through! Esimest korda hakkas tunduma, et võib-olla pole tegu päris lasteraamatuga, kui üks jänks püünisesse kinni jäi ja väga ilmekalt kirjeldati tema tõmblemist ja seda, kuidas tal suust ja ninast igast morssi ja vahtu välja tuli, nii et not your average bed time story. Ja jah, metafoorid on täitsa olemas ja kurat, päris ilusad! Ma loen lõpu ka ära ja siis kirjutan lähemalt. 

Ma võtsin ennast lõpuks kokku ka - me mõlemad Duciga oleme juba pikemat aega vindunud erinevate ideede peal, kuna me oleme jõudnud punkti, kus kõik on hästi. Elu on hea, seltskond on hea, töö on hea, palk on hea, kodu on hea ehk oleme jõudnud mingile platoole, kust peaks iseseisvalt edasi minema. Pean silmas seda, et on aeg ise end utsitada ja ülal pidada. Müügi-ja turundusjuhina ma olen muidugi kaalunud kodus töötamist, mis on täiesti reaalne, aga ma sain oma vitsad juba aasta tagasi kätte - ma ei taha inimestega suhelda ainult arvuti vahendusel ja müük-turundus pole erilini väljakutse enam ammu. 

Siis tekkis Ducil üks mõte, millega ma teda aitama hakkan. Ma ei valeta, ilma tema inspireerimise ja toetuseta ma ise endal jalgu alla ei ajaks, aga kuna mul on kodus üks parimaid tarkvara arendajaid, on tegelikult täiesti rumal mitte koos midagi välja mõelda. Nii et eelmise nädala lõpus võtsin ennast kokku ja alustasin ka päris oma asjaga. Eks lähikuudel saab näha, kas asjast asja ka saab.

Meil oli plaan märtsi lõpus fjordidesse matkama minna, aga nüüd on kuidagi meeh emotsioon tekkinud. Esiteks ma tarkpea lõpuks hakkasin rohkem uurima ja selgus, et ega enne suve väga ei soovitata seal omapäi ringi vurada, sest noh - vihm ja jää ja tuul. Suht loogiline tegelikult, nii et mis mul muud üle jääb, kui ise end süüdistada, et nii emotsiooni ajel lennupiletid ostsin. Samas mingil määral saaks seal ikka ringi hulkuda ja loodus on kindlasti seda väärt, aga ma ei tea. Tahaks ikka minna nii, et saab rahuliku südamega kõik ära näha. 

Ja puhkuseplaane peaks hakkama tegema, aga mõistus on otsas ja ei teagi, kuhu minna. Taid, Hispaaniad ja Filipiinid on nii turististatud, et ei kutsu enam. Jaapan ja USA pole päris puhkuse materjal, noh, mitte vähemalt selline, kus saaks tõesti nädalakese vedeleda ja peesitada ning muretult ringi loivata. Vahepeal tekkis mõte Madagaskarile minna, sest loomad! Samas mulle jäi erinevaid muljeid lugedes selline arusaam, et ega seal tegelt pikalt midagi teha pole. Ma ei tea no. Keegi võiks mingit x-kohta soovitada. Mu ülemus on hetkel näiteks Kuubal, saadab pilte rusika-suurustest prussakatest ja teibitud taksodest.



end of the chapter EST

''We wanted to thank you again for all your kindness. Your parents can really be proud to have a son like you. You are a very beautiful person as we meet little in life. We will keep beautiful memories of this country despite the horror, it's thanks to you. You can always count on us for anything. And that's sincere. Take good care of your Liis who is a wonderful girl. You are really meant to be together. We hope to see you (both) again soon with Amaury we hold you (both) in our arms kisses to you two and a thousand more thanks.''

Need veidi liiga tugevad hüvastijätu kallistused ja kõik see, mis nad Duci kohta kirjutasid - amen, mu peiks päriselt ongi parim inimene, keda ma enda elu jooksul kohanud olen ja ma olen iga päev uhke :3

Saturday, February 17, 2018

veebruar ja jänesedraamad

Mõtlesin kaks tundi tagasi, et peaks end kokku võtma ja kuidagi positiivsemale lainele tagasi saama. Siingi on olukord väga morbiiseks läinud, eskuusi. Oli kindel plaan, et tulen kirjutan vahelduseks niisama positiivset täiskasvanu juttu ka. Siis helistas kasuisa ja noh... ta ei helista mulle kunagi (ja mul ei ole selle vastu midagi, kuna mulle absoluutselt ei meeldi telefoniga rääkida) ehk minu väike must süda aimas juba halba. Meie kass Sirius suri tund aega tagasi ära. Äge kass oli ja mul temast palju ilusaid mälestusi! Aga ma lihtsalt ei tea enam. Ma ei hakka enda ema kombel heietama, et ''MIS TOIMUB? Keegi on meile needuse peale pannud!'' vms. Kõik halb, mis viimasel ajal on juhtunud, on bound to happen anyway, ma üritan mõelda, et noh- kui juba, siis juba. Bring it on ja saame kõige selle jamaga ühele poole, sest ma lihtsalt ei oska olla enam.



Jaanuari lõppedes tegin endale lubaduse, et veebruar on minu jaoks enese eest hoolitsemise kuu, kus ma ei rahmelda, ei tööta üle, vaid võtan aja maha ja käin end erinevates iluprotseduurides poputamas jms. Seejuures on mu ülemus kuuaega puhkusel, nii et ma saan endale tervislikku toitu kodus valmis preppida ja üksi kontoris nosida. 

Reaalsuses aga ma lasen pooled ajad üle, sest väljas on külm. Söön terve päeva tervislikult ja tulen koju ning me tellime pitsat ja sööme jäätist. No ma ei tea. ''Talv on.'' Mulle hakkab ühe rohkem tunduma, et ainus põhjus, miks ma ei ole 10kg juurde võtnud, on matcha. Aitäh, matcha. 

Vaatasin just ilmaprognoose ja õues jooksmisest võin veel ainult unistada ja unistangi. Ma ei saa aru, kuidas mõned inimesed saavad ka talvel õues joosta - kuidas Teil kops ära ei jäätu? Ja libedaga pimedas joosta on ju omaette ooper. Ma jõuaks ilmselt max 100m kaugusele, enne kui oma pea lõhki kukuksin. En möista.

Ma vist kunagi varem mainisin ka, et mul on üks veider iseloomujoon - nimelt ma ei oska Teatud asju pooleli jätta. Näiteks ma ei saa jätta pooleli filmi või raamatut, isegi kui see mulle ei meeldi. Mingi eriti totter kangekaelsus lööb välja. Äkki see on üks see 'kasulik' asi, mis me koolist kaasa saame? Samas on see natuke kurb ka, et ma nii dresseeritud olen. Vägisi vaatan isegi kõige halvema filmi ära. Näiteks The Antman. Või see... The Mist! Oh wow, see oli ikka väga eriline. 

Nüüd ma olen seda endale jälle teinud. Ühed päkapikud tõid mulle jõuludeks Richard Adams'i raamatu ''Watership down'', mis on põhimõtteliselt ... jänestest. Nagu... peategelased on jänesed. Ja siis neil on seal oma jäneseprobleemid ja jänesedraamad ja ma niii üritan metafoore näha ja mõelda, et jah, väga armas lasteraamat, mis on kohandatud täiskasvanutele, aga ma lihtsalt ei suuda üle 1-2 lk lugeda, sest ma üle pika aja tunnen, et ma ei saa loetavast mitte midagi. Aga mu enda kangekaelsus ei lase ka loobuda, nii et ma hangun selle raamatu otsas, samal ajal, kui mul on valmis ostetud kolm järgmist raamatut, mis tunduvad nii põnevad. Esimese maailma probleemid. Ja jänesed. 

Sama iseloomujoone juures käib kaasas ka see, et ma naljalt ei nõustu midagi lugema, vaatama või mängima, sest ma tean, et minu jaoks on see suht riskantne. Ah, vaatame mingit lambi asja ja jätame pooleli, kui ei meeldi? Aga ma ei oska nii. 

Ma nüüd lähen loen edasi, mis biif neil rändavatel jänestel teiste ilusamate ja paksemate jänestega on.


Friday, February 16, 2018

Thou these nights are haunting me, I don't want to run, I don't want to leave.

Ma sain täna lõpuks magada! Ja magasingi nagu beebidinosaurus. Viimased nädalad on olnud keerulised ja see kõik imeb energiat nii vaimselt kui füüsiliselt. Vahel mul on süütunne, et minu endaga kõik korras on.

Järgmisel nädalal möödub õnnetusest juba kuu. Mis vahepeal toimunud on? Sõnadesse ei anna seda väga panna, aga ma proovin endast parima anda. Esimesed kaks nädalat hoiti Hamouryd kunstlikus koomas kuni ajuturse alaneb. See võttis oodatust kauem, aga lõpuks jõudis kätte hetk, kus võis hakata teda koomast välja tooma. Meie geniaalsed arstid lubasid kõik erinevaid asju perele, kes on meeleheite tipul: 1. ''homme ei ärka, siis on väga halvasti''; 2. ''kolme päeva jooksul peaks ärkama''; 3. ''ei tea, ootame nädala''. Kui oli möödas kaks päeva, kõndisin palatisse, mis oli meeleheitsest paks ja kuigi ma olen oma elu jooksul igast haigetesse olukordadesse sattunud ja eeldasin, et mul on paks nahk, võttis see vaatepilt klombi kurku. 

Palat, mis on täis voolikuid ja juhtmeid ja pumpavaid ja sisisevaid masinaid ja mida kõike veel. Palati keskel noor mees, kes tundub õndsalt magavat ja tema ümber kaheksa inimest, kes üritavad teda erinevatel viisidel üles äratada. Ekraanid näitavad, et ta on ärkvel. Aga ei ole. See jooksutab juhtme nii kokku - Sulle öeldakse, et ta on ärkvel, aga ta ei reageeri enda kõige lähedasemate inimeste jutule, raputustele, näpistamisele, kõditamisele. Enda pisikese vennapoja Hamoury videokõnele. Null.

Kaks päeva hiljem saame väikse videoklipi sellest, kuidas H silm lahti on ja oma õele otsa vaatab, aga sellega kõik piirdub. Me juhtusime sel hetkel kohvikus olema-vesistama ja paratamatult tundus, et nüüd lõpuks saab kõik korda. Seejärel jäi ta jälle magama. Magab siiani. Esmaspäeval tehti MRT uuring, et vaadata, mis tal ajus toimub ja kas tegu on ajusurmaga. Ei ole - mõned ajurakud on surnud, aga mitte midagi sellist, mis ei võiks taastuda. Osa ajust on kahjustunud ehk tal on pool keha halvatud, aga ka see ei tundu pöördumatu olevat. Telefonis ütles mulle arst, et nende poolest võib nüüd Prantsusmaale transportida, nad ei saa midagi muud teha, kui hooldada, hooldada ja hooldada.

Eile teatas Duc, et järgmise nädala alguses viiaksegi ära. Halb öelda, et tal on isegi veidi hea meel, et H saab lõpuks enda keskkonda ja Duc saab veidi hinge tõmmata, kuna iga päev pärast tööd haiglas olemine ja muutuste mitte nägemine mõjub laastavalt. 

Mul on miskipärast vastupidine emotsioon - mul on tõsiselt kahju, et ta ära viiakse. Ma olen enda peas kõike kuidagi teisiti ette kujutanud: noh, et ta saab siin terveks ja siis läheb koju. Aga nüüd nähes, et ta viiakse samas seisundis Prantsumaale koju, tundub kõik kuidagi lõplik. 

Eks me lähimatel kuudel läheme vaatama ja ma südamest loodan, et see hetk, kus ta isa silmalaud üles tõstis ja Hamory pupillid mööda tuba ringi liikusid ja seejärel mulle pikalt silma vaatasid, ei jäänud meie viimaseks kontaktiks. 

What is life.

Tuesday, February 6, 2018

06.02 ranting

Täna käib Hamory operatsioonil. Ilmselt arstid üritasid kogupildist säästa ja keskendusid alguses ainult peakahjustusele, aga nüüd selgitasid, et tegelikult on Hamory jalad ka sodid. Seega nüüd on seis piisavalt stabiilne, et opereerida ja pärast seda hakatakse teda kunstikust koomast äratama. Eile ta oli Duci kätt pigistanud. Kui vanemad Duciga operatsioonist rääkima hakkasid, läksid näitajad kõrgeks ja H hakkas jalgu raputama ehk võimalik, et ta kuuleb. Samas võivad ka lihtsalt refleksid olla, ei julge ootuseid kõrgeks lasta, aga väga tahaks. 

Hetkel üritame argipäeva elada, aga ootame koguaeg uudised. Homme lähen Duciga kaasa ja nädala lõpus tulevad H sõbrad Eestisse. Mõne mahutame enda diivanile kasside kaissu ja teiste jaoks otsime hetkel madratsit. 

Ma olen suht kindel, et kõik saab korda ja Hamory saab tulevikus tähistada kahte sünnipäeva.