Friday, December 1, 2017

sing in universal ways.

Võõrastele on ikka veidi kohmetu selgitada, mis tööd ma teen. ''Teen, mis vaja'' on kuidagi fa-fa kõlaga. Esialgne idee on, et ma töötan müügi-ja turundusjuhina, aga sinna kõrvale käib nii uute töötajate leidmine, müügitiimi surkimine ja motiveerimine ning most of all koostöö turismifirmadega ja eraürituste korraldamine. Aa, taldrikuid ja laelampe käin ka otsimas.

Kuna eelmistel nädalatel on olnud tööd palju - ikkagi tipphooaeg ja sinna kõrvale veel tiimiüritused, siis Mardikas arvas, et ma võiks ühe vaba päeva võtta. Valisin tänase ja olen valikuga rahul. Pole ammu üksi olnud ja tänane lumine reede on lihtsalt nii ilus.

Teate seda tunnet, kui pole ammu üksi olnud ja lõpuks tekib võimalus, siis ei tea kohe, mida peale hakata - tahaks teha midagi, mida muidu kellegi läheduses ei teeks. See on ilmselt naljakas, aga minu jaoks on see vanade playlistide kuulamine.

No ikka päris vanade. Pubekaaegsete. Minu jaoks on need lood armsad ja nostalgilised, aga ma tean, et minu praegused lähedased tuleks mind kallistama ja küsima, kas mul on kõik ikka korras :D

Ja noh, kui ma nüüd siin istun oma halva matchaga, lund vaatan ja Molko sõnu kuulan, siis paneb imestama. Ma kuulasin seda muusikat ju pea terve enda ärkveloleku aja. Praegu ei kujutaks seda ette - kurnav ja mellow.

See pani mind mõtlema - kas see oli tõesti ainult pubekaaegne kassimise aeg või see tõesti aitas mul need ajad üle elada. Kui tagasi mõelda, siis tõesti - mu playlist läks oluliselt kergemaks, kui ma kodust välja kolisin.

Samas äkki on täiskasvanuna enese alahoidmise vaist veidi kaugemale arenenud ja ma tean, kui oluline on vaimne hoiak maailma suhtes. See muusika õõnestab seda.

Vanadest asjadest rääkides: Milleeniumi triloogia. Stieg Larsson on ikka üks tubli onu ja see on südantlõhestav, et ta suri enne enda raamatute kirjastamist. Murphy seadus, et neist said ülemaailmsed bestsellerid. AGA nagu iga hea asjaga meelelahutuses: on vaja ära rikkuda ehk mõni aeg tagasi palgati üks teine rootsi kirjanik David Lagercrantz Milleniumi saagat jätkama. Kui ma sellest kuulsin, oli esimene mõte, et mina seda küll ei loe.  Noh, nagu austusest Stieg'i vastu ja see on kuidagi vale. Lõpuks ikka otsisin Kindle'is raamatu välja ja lugesin läbi. Arvestades minu ülimat pessimismi oli raamat päris loetav ja sarnane Stiegile.

Aga nüüd. Nüüd nägin poes juhustlikult, et on väljas juba viies raamat The Girl Who Takes An Eye For An Eye ja kuna mul parajasti polnud midagi lugeda, ostsin ära ja eile õhtul jõudsin raamatu lõpuni. See raamat on kaks korde õhem kui eelnevad raamatud ja ma lugesin seda seitse korda kauem kui eelmisi, sest no... nii halb. Seda oli sama halb lugeda kui enda 10nda klassi kirjandit, you know? Lihtsalt - kerge äratundmisrõõm, aga samas nii piinlik.

Juba neljas raamat oli väga piiri peal. No tegelt ikka üle piiri. Tuua sisse peategelase kuri kaksikõde? Really? Viiendast raamatut ma isegi ei kommenteeri, nii kurjaks ajab. Noh, nagu The Office'is, kui Michael näeb Tobyt kikilipsu ja teetassikestega.





Sunday, November 19, 2017

miks meil on hea elu?

Me kasutame tihti väljendit, et keegi on hea elu peal või mis nii elul viga, aga mulle tundub, et paljud ei mõtle kaugemale: mis teeb ühest elust hea elu. On see ideaalne karjäär, kus kõik Sind jumaldavad ja kodus piltilus ja tark naine, uhke maja ja auto, millega uhkustada, uhket tõugu kass, kes ei aja kunagi karvu? 

Jagan ühte mõttekäiku: mõtle, kui Sa saaksid igal ööl ise otsustada, mida Sa unes näed. Mida Sa näha tahaksid?

 Harju keskmisena tahame ilmselt kõik näha just seda ideaalset Mina elamas ideaalset elu. Ja Sa vaatadki õndsalt seda unenägu. Vaatad ühe öö, vaatad veel paar korda... suure tõenäosusega on Sul sellest pärast ühte nädalat kopp ees ja tahaks vaheldust. Mida veel vaadata?

Äkki midagi seiklusrikast - reisida, seigelda, päästa printsesse ja võidelda sõdades? Esimene öö tundub, et tegu on ideaalse lahendusega, ''elu on seiklus!'' Paraku ka see ammendab end mõne aja pärast, sest noh - Eesti keskmine eluiga on 77 eluaastat. Kes jaksaks terve see aeg sama asja teha? Mis oleks parem?

Võiks ju proovida sellist unenägu, kus Sa ei tea, et see on unenägu ja teed kõike nii nagu see oleks päris?  Ideaalne! Nii saad proovida natuke kõike ja iga kord erinevaid asju teha. Pikka aega oled rahul, aga ka see hakkab Sind ühel hetkel häirima, sest Sa alateadvuses ikka tead, et Sa oled turvatsoonis ja dikteerid kõike ise, igav.

Kõike eelnevat läbi proovides peaks iga inimene ise mõistma, et tegelikult tahaks sellist 'unenägu', kus Sa ei juhi asjade käiku ja Sa ei tea, mis juhtuma hakkab, Sa tahad kõike ise saavutada ja proovida, ebaõnnestuda ja uuesti proovida - iseendaga võistelda. See ongi ideaalne unenägu. See ongi ideaalne elu. 

Kõige prostam paralleel - kui hakkad mängima mingit uut mängu, mis alguses tundub megalahe, sest Sa oled selles osav. Tunni pärast hakkab Sul lihtsalt igav, kuna see ei esita Sulle mitte mingit väljakutset.

Minu meelest on see kõik üliloogiline, aga kuulates inimesi enda ümber mulle tundub, et nii mõnelgi on vaja see enda jaoks korra läbi mõelda.  

🐣


Tuesday, November 14, 2017

mother!

Mulle meeldib, kui leian juhuslikult mõne kutsuva filmi, selmet ise tundide viisi otsida, edutult enamasti. Nii et kui ma Merje kogemust lugesin, läksin kohe Coca-Cola Plaza lehele pileteid ostma. Tundus selline parajalt katkine film, mille kohta ma siiani midagi kuulnud polnud. Samas Jennifer Lawrence'i nägemine pani alateadvuslikult ootama midagi võrdlemisi leebet ja hollivuudilikku.

Mul on tagantjärgi veidi kahju, et loetud blogipostitus oli juba eelloo rääkinud ning omajagu eelarvamuse tekitanud. Põnevam oleks ise avastada olnud. 

Aga noh, selleks, mis viimased pool tundi filmist toimus, ma polnud ikka kohe üldse valmis. Nii üle võlli, nii katkine ja samas kõik täiesti igati legitiimne. Aga see viimase poole tunni emotsioonide roller coaster oli nii kurnav, et ma olin saalist välja kõndides täiesti vait ja ei teadnud, kas hakata naerma või nutma. Duc ütles, et temale tavaliselt sellised filmid ei istu, aga see oli õigustatult vigane ja samas paras peegelpilt meie maailmast. Aga no kurat, nii piinlik on inimene olla ju.

Igatahes - nagu mul tavaks saanud on - soovitan neile, kellele meeldivad katkised filmid ja emotsioaalne raputamine. Kunsti ja sümbolismi osas peaks ka päris kõrge tolerants olema. Muidu olete nagu üks meesterahvas minust kaks istet edasi keset filmi valjult: ''what the fuck?''

Aa, mul siiani kripeldab - mida see kollane pulber sümboliseeris?

Wednesday, November 1, 2017

katkistest inimestest.

Tükk aega mõtlesin, kas tasub siin arvamust avaldada, aga kus siis veel? Kõik, kellega ma sellest räägin, näevad seda ainult ühest nurgast ja ma tunnen, et minu mõttekäikudele pole ruumi.

Mingi meeltesegaduses meesterahvas lasti Vabaduse väljakul maha ja kõigi diagnoos on kohe ''ilmselgelt haige''. Harva näeb sellist üksmeelsust. Ja ma tunnistan, et see oli ka minu üks esimesi mõtteid, aga tuleb välja, et ma olen enda tutvusringkonnas ainus, kes jääb veidi pikemalt mõtlema: ''Aga mis siis, kui tal oli õigus?'' Ma tean, ma tean, et see on väga far fetched, aga me elame ajastul, kus paranoia saab täies hiilguses särada, sest noh... meid jälgitaksegi koguaeg. Me lihtsalt ei arva sellest midagi, eelistame sellele mitte mõelda. Muidu lähemegi hulluks. 

Ehk täiesti võimalik, et tegu on mõne moodsa haigusega ja eks meeltesegaduses inimesi on olnud aegade algusest ning see võib juhtuda igaühega meist. Mind vist häirib eelkõige see, et keegi ei võta sekunditki, et mõelda natuke raamidest välja ja ei jää mõtlema what if

Võib-olla ma pretendeerin siis järgmiseks paranoiahundiks, aga ma alati jään mõtlema, kui näen uudiseid, kus üks laps notib teise maha, et kontrollida, ega ta robot pole jms. 

Tuesday, October 31, 2017

flowers to Algernon.

Meil on kombeks igal pühapäeval vanalinnas ringi siiberdada, käia disainipoodides, kus kaup juba pool aastat ei muutu ning pärast mõnusat lõunasööki lõpetada Rahva Raamatus. Tuhlasime erinevaid raamatuid, kui Tom järsku soovitas Ducile Daniel Keys'i raamatut ''Flowers to Algernon''

Esimese asjana jäi silma, et tegu on lühida science fiction looga, mis minusuguse eelarvamustega trolli tavaliselt eemale peletab, aga mõistus sai võitu ja miski kirjelduse juures kõnetas mind.

Raamat räägib mehest nimega Charlie Gordon, kes on sündinud erakordselt madala IQ'ga, mis omakorda teeb temast ideaalse kandidaadi teadlaste jaoks, kes otsivad katsejänest enda teadustöö tarbeks. Eksperimentaalne ajuoperatsioon peaks tõstma Charlie intelligentsustaset - esmane katse valge laborihiire Algernoni peal oli igati edukas. Operatsiooni järel hakkabki Charlie järk-järgult arenema, kuni ühel hetkel ületab ka teda ümbritsenud arstide võimeid. Kõigile näib, et on tehtud suur läbimurre, kuni Algernoni seisub hakkab järsult halvenema...

Ohkama paneb, tead. Raamatu võib läbi lugeda ühe õhtuda, kuna ta on Charlie päeviku formaadis, mis on ideaalne lahendus edastamaks inimese intelligentsust ja mõttemaailma, tundeid - kõike seda segadust,  mis kaasneb sellise eksperimendiga. Kirjastiil on ladus ja kõnekas, aga terve raamatu vältel on üsna... raske olla. Nii põnev ja mingil hetkel on Charlie üle loomulikult ka hea meel, aga see möödub kiiresti, sest kõik tema elus kõneleb, kui vale see on.

Siit võib ju edasi aretada iganenud teemat, et kas inimene peaks sekkuma sellesse, mis on kord juba loodud. Jah, kui see on parema homse nimel? Aga kui me ise ka ei tea, mis meile hea on? Kunagi lugesin kellegi mõttekäiku, et inimene on nagu koer. Ja mina ei anna oma koerale šokolaadi, kui väga ta ka seda ei ihaldaks ja nuruks, sest ma tean, et see on talle halb. Samamoodi teab ka hm.. universum?, mis on meile hea ja mis halb. Peame lihtsalt veidi rohkem usaldama kõike seda, mis meie ümber toimub ja enda nõrkustes tugevusi nägema.

Hiljuti kuulasin ka Alan Wattsi loenguid ja kui ta parajasti arutles elu mõtte üle, jäi mulle kõrvu hea võrdlus - elu on nagu muusika. Eesmärk pole võidu lõpuni jõuda - muidu oleksid kõik orkestilood ülikiired. Muusika eesmärk pole ka midagi leida ega tõestada. Ainus eesmärk on nautida, while it's there. Laulda kaasa, tantsida... nautida.

Aga no püüa Sa seda seletada Aafrikas nälgivatele lastele või kuumarabandust saavale jääkarule. Ei päde.

🐭


Monday, October 30, 2017

blast from the past.

Ega järjekordne randoomne blogipostitus muud ei saa tähendada, kui seda, et ma olen haige. Mingi moodne sügistõbi vist. Sellest tulenevalt on aega ikka mõelda ja toimetada tavapärasest egoistlikumalt.

Duci sõber tuleb homme Eestisse ja peatub meie juures. Duc oli veid mures, kuna tegu vana kooliaegse sõbraga, kelle käitumist ja kõnepruuki raske ette aimata. Lühidalt - paras tegelinski pidi olema, aga minu ainus kommentaar oligi, et mulle meeldivadki veidrad inimesed. See on täiesti tõsi, muideks. Ma ei suuda normaalseid inimesi juba ammu kuulata. 

Selle teema jätkuks arutasime, kuidas me kõik ajas muutume, aga mõned inimesed meie minevikust toovad just selle mineviku-mina jälle välja. Suht veider, kas pole? Miks me vana tuttavat kohates otsustame manada ette selle vana mina-pildi, millest me tegelikult välja kasvanud oleme? Võib-olla lihtsalt selle pärast, et nii on turvalisem ja ei pea seisma silmitsi ebamugava olukorraga, kus meil pole tegelikult millestki enam rääkida? Sellisel juhul...

oleme ikka jobud inimloomad küll. 

Mina muidugi olen veel jobum, sest ma ei vaevu isegi seda tegema enam. Iga inimene, kes on meie eluteelt kõrvale läinud, on olnud seal põhjusega ja on sealt ka ära liikunud põhjusega. Ma tõesti usun, et ei ole mõtet inimestest kinni hoida lihtsalt... for old times sake.  Nii hoiame teineteist tagasi, sest noh... vana tõde, et me tahame, et meie sõpradel läheks hästi, aga mitte paremini kui meil. Veel vähem tasub vimma hoida. Me kõik teame ise ka sügaval sisimas, kui ja miks me kunagi oinad oleme olnud. Lahku kasvamisest aga võidavad kõik. Minu meelest ülimalt loogiline, aga harilik haritus kuklas ütleb, et olen üks küüniline küülik küll. 

🐰

Monday, October 23, 2017

when the planets are aligned.

Ma pole varem kuulnud või vähemalt märganud, et inimesed minu eripärasid otseselt adresseeriks, aga viimasel ajal on seda mitu korda ette tulnud ja see on üsna meeltlahutav. Võib-olla on asi ka selles, et mida vanemaks me saame, seda rohkem laseme enda veidrustel särada. Mul ei ole ammu vajadust kellelegi mingit muljet jätta. Kõige tähtsam on olla õnnelik endale, mitte teistele.

Ben teeb muidugi täheldusi igapäevaselt, aga need on lihtsalt koduhuumor. Küll aga oli üks mõrumagus nali, mida ta on hakanud teistele tegema. Sidenote: Benjamin(edaspidi Duc) on prantslane ja oh lord, kui palju prantslased erinevaid üritusi armastavad korraldada. Näiteks järgmisel kuul tulevad kõik kokku, et tähistada ühte kindlat veinisorti. Loll on see, kes ei leia põhjust tähistamiseks. 

Paratamatult olen ka mina kõigile nendele üritustele oodatud ja eks ma mõnda aega käisin ka, aga nüüd... ma lihtsalt väga väärtustan aega iseendale ja ma ei taha alkoholi juua. Ma tõesti lähen elevile, kui tõden, et saan õhtul kodus rahulikult keras olla, varbad Hugo või Merlot' kõhu alla pista ning raamatut lugeda. 

Ja ma ei taha enam teha midagi, mida minust oodatakse lihtsalt teiste meeleheaks. 

Imal quote 2017: ''When you say yes to others, make sure you are not sayin no to yourself''

See lause võtab kõik kokku: miks ma ei taha igale peole minna, miks ma ei taha eelmiste töökaaslastega piibule minna, miks ma ei tea eelmiste töökaaslaste sünnipäevale minna jne. Lihtsas eesti keeles: ma olen sitt sõber. 

Ehk nüüd läheb Duc oma üritustele ja kui minu kohta küsitakse, on tema vastus: ''The thing is - my girlfriend only shows up when all the planets in the solar system are aligned.''

Nii on ka blogipostitustega.  

👾