Sunday, November 19, 2017

miks meil on hea elu?

Me kasutame tihti väljendit, et keegi on hea elu peal või mis nii elul viga, aga mulle tundub, et paljud ei mõtle kaugemale: mis teeb ühest elust hea elu. On see ideaalne karjäär, kus kõik Sind jumaldavad ja kodus piltilus ja tark naine, uhke maja ja auto, millega uhkustada, uhket tõugu kass, kes ei aja kunagi karvu? 

Jagan ühte mõttekäiku: mõtle, kui Sa saaksid igal ööl ise otsustada, mida Sa unes näed. Mida Sa näha tahaksid?

 Harju keskmisena tahame ilmselt kõik näha just seda ideaalset Mina elamas ideaalset elu. Ja Sa vaatadki õndsalt seda unenägu. Vaatad ühe öö, vaatad veel paar korda... suure tõenäosusega on Sul sellest pärast ühte nädalat kopp ees ja tahaks vaheldust. Mida veel vaadata?

Äkki midagi seiklusrikast - reisida, seigelda, päästa printsesse ja võidelda sõdades? Esimene öö tundub, et tegu on ideaalse lahendusega, ''elu on seiklus!'' Paraku ka see ammendab end mõne aja pärast, sest noh - Eesti keskmine eluiga on 77 eluaastat. Kes jaksaks terve see aeg sama asja teha? Mis oleks parem?

Võiks ju proovida sellist unenägu, kus Sa ei tea, et see on unenägu ja teed kõike nii nagu see oleks päris?  Ideaalne! Nii saad proovida natuke kõike ja iga kord erinevaid asju teha. Pikka aega oled rahul, aga ka see hakkab Sind ühel hetkel häirima, sest Sa alateadvuses ikka tead, et Sa oled turvatsoonis ja dikteerid kõike ise, igav.

Kõike eelnevat läbi proovides peaks iga inimene ise mõistma, et tegelikult tahaks sellist 'unenägu', kus Sa ei juhi asjade käiku ja Sa ei tea, mis juhtuma hakkab, Sa tahad kõike ise saavutada ja proovida, ebaõnnestuda ja uuesti proovida - iseendaga võistelda. See ongi ideaalne unenägu. See ongi ideaalne elu. 

Kõige prostam paralleel - kui hakkad mängima mingit uut mängu, mis alguses tundub megalahe, sest Sa oled selles osav. Tunni pärast hakkab Sul lihtsalt igav, kuna see ei esita Sulle mitte mingit väljakutset.

Minu meelest on see kõik üliloogiline, aga kuulates inimesi enda ümber mulle tundub, et nii mõnelgi on vaja see enda jaoks korra läbi mõelda.  

🐣


Tuesday, November 14, 2017

mother!

Mulle meeldib, kui leian juhuslikult mõne kutsuva filmi, selmet ise tundide viisi otsida, edutult enamasti. Nii et kui ma Merje kogemust lugesin, läksin kohe Coca-Cola Plaza lehele pileteid ostma. Tundus selline parajalt katkine film, mille kohta ma siiani midagi kuulnud polnud. Samas Jennifer Lawrence'i nägemine pani alateadvuslikult ootama midagi võrdlemisi leebet ja hollivuudilikku.

Mul on tagantjärgi veidi kahju, et loetud blogipostitus oli juba eelloo rääkinud ning omajagu eelarvamuse tekitanud. Põnevam oleks ise avastada olnud. 

Aga noh, selleks, mis viimased pool tundi filmist toimus, ma polnud ikka kohe üldse valmis. Nii üle võlli, nii katkine ja samas kõik täiesti igati legitiimne. Aga see viimase poole tunni emotsioonide roller coaster oli nii kurnav, et ma olin saalist välja kõndides täiesti vait ja ei teadnud, kas hakata naerma või nutma. Duc ütles, et temale tavaliselt sellised filmid ei istu, aga see oli õigustatult vigane ja samas paras peegelpilt meie maailmast. Aga no kurat, nii piinlik on inimene olla ju.

Igatahes - nagu mul tavaks saanud on - soovitan neile, kellele meeldivad katkised filmid ja emotsioaalne raputamine. Kunsti ja sümbolismi osas peaks ka päris kõrge tolerants olema. Muidu olete nagu üks meesterahvas minust kaks istet edasi keset filmi valjult: ''what the fuck?''

Aa, mul siiani kripeldab - mida see kollane pulber sümboliseeris?

Tuesday, November 7, 2017

gifted.

Ma mõtlesin, et me oleme sel aastal jube kavalad ja põgeneme jõuludeks Eestist ära Duci vanemate juurde Lyoni, kuna eelmisel aastal olime Pärnus. Nad kõik on muidugi üliõnnelikud, et terve pere on sel aastal koos, aga nüüd lõi reaalsus näkku, et meil on ju nüüd kõigile - Duci vanematele, vennale ja õele- kingitusi vaja. Duc ise ütleb, et ta on alati enda armastust kinkinud :D Mina muidugi nuhtlesin verbaalselt, et see ei maksa midagi, sest seda ta sheerib nagunii ja kui ta ikka väljamaal elab, siis oleks ilus kõiki meeles pidada ja midagi viia. Viimane kord, kui ta kodus käis, surusin suht vägisi Kalevi šokolaade ja Geisha komme kohvrisse kaasa talle. 

Kuna mina peidan aeg-ajalt talle komme ja šokolaade kingadesse või portfelli, teen aeg-ajalt ootamatuid kingitusi, siis sellega ma olen ta viinud sinnamaani, et ta on aru saanud, et ootamatu kingituse saamine on päris hea tunne ja ta on ka hakanud rohkem sellele tähelepanu pöörama. Eile leisime WAB'ist tema vennale pusa näiteks, mille üle Duc ise ka väga uhke oli. 

Minu mõte pole see, et me kõik peaksime kõigile koguaeg tavaari kokku ajama, vaid lihtsalt on ilus endale kalleid inimesi meeles pidada ja neile head meelt teha. Selleks võib olla ka üks siira sõnumiga lipik külmkapil. Ja kõige halvem on see, et kui pead 21. detsembril mööda poode mingit jama taga otsima. Kingitusi võiks osta ikka nii, et kui juhuslikult näed poes midagi, mis tuletab Sulle õde või sõpra meelde, siis ostad selle, et talle hiljem kinkida. See aga eeldab aastaringselt teistele mõtlemist, mitte ainult siis, kui Jeesus Kristus maha löödi ja ta comeback'i tegi. You feel me? :D

Ma oma isale ei oska juba ammu midagi kinkida. Alkohol on sobiv aga samas ta solvub, sest see on liiga täppi. Ja noh, ta peab iga aasta loengut, kui mõttetu ja vale püha jõuluaeg on. 

Emale meeldivad kiisude ja liblikatega asjad... 

Venna vist rikkusin kunagi ära, kui kirjutasin tahvelarvuti, mille mu ema ilmselt maha müüs.

Sõberitele olen juba ammu tahtnud midagi nilbet kinkida ja nüüd on selleks piisav vabandus olemas: pooleks aastaks Nelli Teataja tellimus. Aga see jäägu neile avastamisrõõmuks.  


Wednesday, November 1, 2017

katkistest inimestest.

Tükk aega mõtlesin, kas tasub siin arvamust avaldada, aga kus siis veel? Kõik, kellega ma sellest räägin, näevad seda ainult ühest nurgast ja ma tunnen, et minu mõttekäikudele pole ruumi.

Mingi meeltesegaduses meesterahvas lasti Vabaduse väljakul maha ja kõigi diagnoos on kohe ''ilmselgelt haige''. Harva näeb sellist üksmeelsust. Ja ma tunnistan, et see oli ka minu üks esimesi mõtteid, aga tuleb välja, et ma olen enda tutvusringkonnas ainus, kes jääb veidi pikemalt mõtlema: ''Aga mis siis, kui tal oli õigus?'' Ma tean, ma tean, et see on väga far fetched, aga me elame ajastul, kus paranoia saab täies hiilguses särada, sest noh... meid jälgitaksegi koguaeg. Me lihtsalt ei arva sellest midagi, eelistame sellele mitte mõelda. Muidu lähemegi hulluks. 

Ehk täiesti võimalik, et tegu on mõne moodsa haigusega ja eks meeltesegaduses inimesi on olnud aegade algusest ning see võib juhtuda igaühega meist. Mind vist häirib eelkõige see, et keegi ei võta sekunditki, et mõelda natuke raamidest välja ja ei jää mõtlema what if

Võib-olla ma pretendeerin siis järgmiseks paranoiahundiks, aga ma alati jään mõtlema, kui näen uudiseid, kus üks laps notib teise maha, et kontrollida, ega ta robot pole jms. 

Tuesday, October 31, 2017

flowers to Algernon.

Meil on kombeks igal pühapäeval vanalinnas ringi siiberdada, käia disainipoodides, kus kaup juba pool aastat ei muutu ning pärast mõnusat lõunasööki lõpetada Rahva Raamatus. Tuhlasime erinevaid raamatuid, kui Tom järsku soovitas Ducile Daniel Keys'i raamatut ''Flowers to Algernon''

Esimese asjana jäi silma, et tegu on lühida science fiction looga, mis minusuguse eelarvamustega trolli tavaliselt eemale peletab, aga mõistus sai võitu ja miski kirjelduse juures kõnetas mind.

Raamat räägib mehest nimega Charlie Gordon, kes on sündinud erakordselt madala IQ'ga, mis omakorda teeb temast ideaalse kandidaadi teadlaste jaoks, kes otsivad katsejänest enda teadustöö tarbeks. Eksperimentaalne ajuoperatsioon peaks tõstma Charlie intelligentsustaset - esmane katse valge laborihiire Algernoni peal oli igati edukas. Operatsiooni järel hakkabki Charlie järk-järgult arenema, kuni ühel hetkel ületab ka teda ümbritsenud arstide võimeid. Kõigile näib, et on tehtud suur läbimurre, kuni Algernoni seisub hakkab järsult halvenema...

Ohkama paneb, tead. Raamatu võib läbi lugeda ühe õhtuda, kuna ta on Charlie päeviku formaadis, mis on ideaalne lahendus edastamaks inimese intelligentsust ja mõttemaailma, tundeid - kõike seda segadust,  mis kaasneb sellise eksperimendiga. Kirjastiil on ladus ja kõnekas, aga terve raamatu vältel on üsna... raske olla. Nii põnev ja mingil hetkel on Charlie üle loomulikult ka hea meel, aga see möödub kiiresti, sest kõik tema elus kõneleb, kui vale see on.

Siit võib ju edasi aretada iganenud teemat, et kas inimene peaks sekkuma sellesse, mis on kord juba loodud. Jah, kui see on parema homse nimel? Aga kui me ise ka ei tea, mis meile hea on? Kunagi lugesin kellegi mõttekäiku, et inimene on nagu koer. Ja mina ei anna oma koerale šokolaadi, kui väga ta ka seda ei ihaldaks ja nuruks, sest ma tean, et see on talle halb. Samamoodi teab ka hm.. universum?, mis on meile hea ja mis halb. Peame lihtsalt veidi rohkem usaldama kõike seda, mis meie ümber toimub ja enda nõrkustes tugevusi nägema.

Hiljuti kuulasin ka Alan Wattsi loenguid ja kui ta parajasti arutles elu mõtte üle, jäi mulle kõrvu hea võrdlus - elu on nagu muusika. Eesmärk pole võidu lõpuni jõuda - muidu oleksid kõik orkestilood ülikiired. Muusika eesmärk pole ka midagi leida ega tõestada. Ainus eesmärk on nautida, while it's there. Laulda kaasa, tantsida... nautida.

Aga no püüa Sa seda seletada Aafrikas nälgivatele lastele või kuumarabandust saavale jääkarule. Ei päde.

🐭


Monday, October 30, 2017

blast from the past.

Ega järjekordne randoomne blogipostitus muud ei saa tähendada, kui seda, et ma olen haige. Mingi moodne sügistõbi vist. Sellest tulenevalt on aega ikka mõelda ja toimetada tavapärasest egoistlikumalt.

Duci sõber tuleb homme Eestisse ja peatub meie juures. Duc oli veid mures, kuna tegu vana kooliaegse sõbraga, kelle käitumist ja kõnepruuki raske ette aimata. Lühidalt - paras tegelinski pidi olema, aga minu ainus kommentaar oligi, et mulle meeldivadki veidrad inimesed. See on täiesti tõsi, muideks. Ma ei suuda normaalseid inimesi juba ammu kuulata. 

Selle teema jätkuks arutasime, kuidas me kõik ajas muutume, aga mõned inimesed meie minevikust toovad just selle mineviku-mina jälle välja. Suht veider, kas pole? Miks me vana tuttavat kohates otsustame manada ette selle vana mina-pildi, millest me tegelikult välja kasvanud oleme? Võib-olla lihtsalt selle pärast, et nii on turvalisem ja ei pea seisma silmitsi ebamugava olukorraga, kus meil pole tegelikult millestki enam rääkida? Sellisel juhul...

oleme ikka jobud inimloomad küll. 

Mina muidugi olen veel jobum, sest ma ei vaevu isegi seda tegema enam. Iga inimene, kes on meie eluteelt kõrvale läinud, on olnud seal põhjusega ja on sealt ka ära liikunud põhjusega. Ma tõesti usun, et ei ole mõtet inimestest kinni hoida lihtsalt... for old times sake.  Nii hoiame teineteist tagasi, sest noh... vana tõde, et me tahame, et meie sõpradel läheks hästi, aga mitte paremini kui meil. Veel vähem tasub vimma hoida. Me kõik teame ise ka sügaval sisimas, kui ja miks me kunagi oinad oleme olnud. Lahku kasvamisest aga võidavad kõik. Minu meelest ülimalt loogiline, aga harilik haritus kuklas ütleb, et olen üks küüniline küülik küll. 

🐰

Monday, October 23, 2017

when the planets are aligned.

Ma pole varem kuulnud või vähemalt märganud, et inimesed minu eripärasid otseselt adresseeriks, aga viimasel ajal on seda mitu korda ette tulnud ja see on üsna meeltlahutav. Võib-olla on asi ka selles, et mida vanemaks me saame, seda rohkem laseme enda veidrustel särada. Mul ei ole ammu vajadust kellelegi mingit muljet jätta. Kõige tähtsam on olla õnnelik endale, mitte teistele.

Ben teeb muidugi täheldusi igapäevaselt, aga need on lihtsalt koduhuumor. Küll aga oli üks mõrumagus nali, mida ta on hakanud teistele tegema. Sidenote: Benjamin(edaspidi Duc) on prantslane ja oh lord, kui palju prantslased erinevaid üritusi armastavad korraldada. Näiteks järgmisel kuul tulevad kõik kokku, et tähistada ühte kindlat veinisorti. Loll on see, kes ei leia põhjust tähistamiseks. 

Paratamatult olen ka mina kõigile nendele üritustele oodatud ja eks ma mõnda aega käisin ka, aga nüüd... ma lihtsalt väga väärtustan aega iseendale ja ma ei taha alkoholi juua. Ma tõesti lähen elevile, kui tõden, et saan õhtul kodus rahulikult keras olla, varbad Hugo või Merlot' kõhu alla pista ning raamatut lugeda. 

Ja ma ei taha enam teha midagi, mida minust oodatakse lihtsalt teiste meeleheaks. 

Imal quote 2017: ''When you say yes to others, make sure you are not sayin no to yourself''

See lause võtab kõik kokku: miks ma ei taha igale peole minna, miks ma ei taha eelmiste töökaaslastega piibule minna, miks ma ei tea eelmiste töökaaslaste sünnipäevale minna jne. Lihtsas eesti keeles: ma olen sitt sõber. 

Ehk nüüd läheb Duc oma üritustele ja kui minu kohta küsitakse, on tema vastus: ''The thing is - my girlfriend only shows up when all the planets in the solar system are aligned.''

Nii on ka blogipostitustega.  

👾